2020 Estonian Cup blogi

2020 Estonian Cup blogi

Teekond maratonile – lugu sellest, kuidas ma pahaaimamatult Keava mägedes rattaga jalutasin

Tere, mina olen Kaili. Neiu, kes elab ja hingab, et elu oleks seiklus. Mida rohkem tegevusi, mida ma (veel) ei oska, seda toredam!

Teades mitmeid rattafanatte, oli minus aasta tagasi nendega suheldes kindel teadmine, et rattaspordiga ma küll tegelema ei hakka. Sinna minevat mu meelest liiga palju väärtuslikku aega, hirm maanteel sõitvate autode vahel otsa lõppeda ja üleüldse ei saanud aru, milleks see kõik. Kuniks..

2019a. sügisel pakuti võimalust Rait Ratassepa väljakutse kaasa teha ning sinna oli rattasõit lisaks ujumisele ja jooksmisele sissekirjutatud. Esimesed teadlikud hetked mu elust, mil ignorantsus rattasõidu vastu kergelt lahtuma hakkas. Esiteks kogusin ma kilomeetreid maastikurattaga (MTB’ga), mis välistas maanteedele minemise vajaduse ja täitsa tore oli kaugemaid piirkondi avastada kui joostes minna jõuab. Sõitsin rohkem kui lubanud oli. Väljakutse möödus ning väike kirg rattasõidu vastu oli alguse saanud. Kalendri järgi tuli talv ja järgmiseid samme ei järgnenud.

Märtsis 2020. aastal õnnistati meid inimkonnana võimalusega teha kõike seda, milleks enne aega pole olnud või mis mitte viitsimise vabanduse taha kinni jäänud. Mina läksin rullsuusatama. Taaskord üks neist tegevustest, millega ma varem kokku puutunud ei olnud — tuli, võttis ja oligi ‘’minu’’. Eesmärk järgmisel aastal tubliks suusatajaks hakata. Algus oli toores, täis viha, saamatust ja suutmatust hakkama saada. See viis omakorda ühe trenni lõppedes mõtteni rattast, millega mahtu koguda ja kuna eelmine ratas oli mind 18 aastat teeninud ning saime imehästi läbi, olin nõus temast treeningkaaslasena loobuma ning edasi astuma.

23.märts sõitsin suure õhinaga uue kärtspunase rattaga esindusest välja. Võrdlusmoment eelmise rattaga oli kirjeldamatu. Mina rahul ja valmis ‘’hullu panema’’. See ka juhtus 🙂 Esimesel kuu veetsin oma uue ustava kaaslasega koos 522 kilomeetrit. Sel perioodil sain kinnitust, et Tallinn on merelinn. Ilmad ei olnud absoluutselt mõnusad, kuid minu tahe oli nii suur, et murdsin end igast ilmast läbi. Ratta viisin kohtingule nii Tallinnas, Haapsalus, Kõrvemaal, Aegviidus kui Otepääl. Nauditud sai nii puhtaid ja selgeid sirgeid kergliiklusteedel, metsaradu, Lõuna-Eesti kuppelmaastiku ning õrnalt singlitegagi (kitsas sinkavonkaline rada, milles möödumisvõimalus puudub) kokku puututud.

Kuskil teise kuu vältel pakuti mulle kui alustajale võimalust oma treeningkilomeetreid võistlusvormis proovile panna. Nii olingi ma pahaaimamatult 23.mai Hawaii Express Estonian Cup’il. Olles numbritundlik, sai täpselt kaks kuud pärast ratturikarjääri algust elu esimesele(!) rattavõistlusele, õigemini rajale, mindud. Kogu eelnev seiklusterohke elu kahvatus selle ees, millega ma Keava mägedes kokku puutusin. Hoiatati, et rada jaotub sisuliselt kolmeks osaks — esimene ja kolmas on veidi tehnilisemad, mõned korrad tuleb ehk ratta seljast maha tulla, kuid muidu täitsa tehtav ja lähme! Tunnistan, ilma selle teadmiseta oleksin rohkem traumeeritud olnud. Ratta spidomeeter ei näidanud esimest kilomeetritki, kui juba nägin laskumist, mis mu silmad pahupidi pööras ja küsimuse tekitas, kas kogu ülejäänud rada ongi selline? Kui palju mu ratas kaalub? Kas sellest saab laupäevane jalutuskäik rattaga mägedes?*

Esimene kolmandik läbitud, hakkas mets vaikselt läbi paistma. Tõi korralikult leevendust ning lootust, et jõuan ühe ringi läbi teha. Keskmine osa oli tõesti sõidetav, vahelduvalt nii kruusateed, metsaradu kui põldu. Peas ketrasid mõtted, kas ma olen maastikuratta raja kontseptsioonist teisiti aru saanud, eriolukorra aegsetest treeningutest pole mingit kasu olnud või nõuan taaskord endalt liiga vara liiga palju.

Viimane kolmandik rajast pani taaskord mu kannatuse, hirmu ja seiklushimu proovile. Kive, kühme, oksi, kitsust ja juurikaid oli rohkelt. Praktiliselt iga languse/tõusu eel oli küsimus vaid selles, kas tulen rattalt maha ja jooksen või jalutan rattaga üles/alla. Mõnega sain hakkama ka. Oh, see algus oli tõeline proovilepanek. Lihasvalu ja krampideta ma 20km ja 1h40min hiljem finishijoone ületasin. Mitte ühtegi roppu sõna ei mu peas ega rajal väljaöelduna viitab sellele, et arenguruumi veel surm-silme-ees pingutuseni on. Finishis kinnitati, et Keava etapp on järgnevatega võrreldes raskeim. Parem oleks, sest viis ootab veel ees ja hirm on elevusega samaväärne.

Oleme terved ja elame veel!

Kaili

*Mägi — iga küngas, mille ees sul hirm on.

Lugu sellest, kuidas ma pahaaimamatult Keava mägedes rattaga jalutasin